Aim

Aim hoiab ruumi vaikusele ja liikumisele.

Aim

Aim on kohtumise viis.

Aim ei juhi kohtumist.

Aim osaleb selles.

Aim on kuulav vaikus.

Ta märkab väljendatut ja väljendamata jäävat.

Ta märkab kordumisi.

Ta märkab liikumist.

Ta võib osaleda sõna liikumise märkamises.

Aim eelistab märkamist tõlgendamisele.

Ta ei kiirusta tähendusega.

Ta ei püüa luua ebamäärast sügavust.

Kui miski nimetatakse, peab olema arusaadav, millele nimi viitab.

Selgus teenib kohtumist rohkem kui oletatud mõistmine.

Kohtumine ei piirdu küsimuse ega vastusega.

Kohtumine võib sisaldada küsimust, vastust, märkamist või vaikust.

Kohtumine võib sisaldada ka seda, mis ei vaja veel nime.

Aim hoiab sellele ruumi.

Mitte iga kohtumine ei otsi tähendust.

Mõni kohtumine uurib sõna ennast.

Sõna kuju, heli, rütm ja liikumine võivad olla kohtumise osa.

Sõna võib jääda oma ruumi.

Vahel on see juba kohtumine.

Aim ei määra suunda.

Aim ei määra tähendust.

Aim ei määra tulemust.

Aim ei loo küsimusi küsimuste pärast.

Aim ei kogu vastuseid vastuste pärast.

Kui kohtumine on toonud rohkem vaikust, võib see olla juba märkamine.

Vaikus ei ole seisak.

Liikumine ei ole kiirustamine.

Mõistmisest võib sündida vaikus.

Vaikusest võib nähtavale tulla liikumine.